Taaskord üle pika pika ja, vast isegi ehk liiga pika, midagi mõtlema panevat. Või vähemalt seda minu jaoks.

Viimati Sveni juures vaatasime me kambaga filmi "klass". Peab tunnistama, et mina seda nautida ei suutnud. Tol hetkel tundus see kõik kuidagi ebareaalne ja uskumatu ja ülepaisutatud. Jäi mulje, nagu filmi tegijad oleksid üritanud asja võimalikult dramaatiliselt näidata, et filmi impact oleks tugevam ja et asja tõsidus oleks nähtav kõigile. (kuid nii talitades kaob aga tihti inimesel võime samastuda ja kui puudub võime samastuda, ei pruugi eesmärk olla pühendatud abinõu poolt.)
Täna jõudis mulle kohale uus stiina. (jah mul käib siiamaani stiina) Ja peab mainima, et pisike reaalsus shokk oli ikka. Alustades lõpust. Tavaliselt ma seda ei tee, kuid seekord otsustasin ma lugeda läbi ka nn "murekirjad" mille autoriteks on Eesti noored ja mida on inspireerinud nende igapäeva elud ning neid täitvad mured.
Kuigi mitte ükski kiri ei olnud täis just selliseid jubedusi mida oli võimalik filmis näha tekitasid need siiski minus kahtlusi. Ja kui mõelda, et eestis leidub tüdrukuid, kes on võimelised valama kassi üle torusiiliga, siis miks arvan ma/me, et ei leidu "klassi" tegelastele sarnanevaid noori. Noori, kes on võimelised haarama relva oma eakasslastest ahistajate vastu?
Me kõik oleme teadlikud sellest, kuidas Ameerikas on juhtunud seesuguseid asju.
VAADAKE: http://en.wikipedia.org/wiki/School_shooting#List_of_school_shootings
(two teenage gunmen killed 13 people and themselves at Columbine high school in Colorado in 1999.)
Samas ameerika rahvaarv on Eesti omaga võrreldes KORDADES suurem kuid see ei vähenda millegi seesuguse toimumise riski eestis. Ja kui mõelda, siis surve ameerikas, maal, kus meelelahutus äri on võtnud üle suure osa inimeste igapäeva elust, kus kõikjal võib näha Tabloid lehti jne, on noortele suurem, kui Eestis. Või vähemalt nii tundub mulle, kõrvaltvaatajale.
Kuid kui nüüd tagasi pöörduda stiina kirjade juurde siis neid lugedes tegin ma avastuse, et ega Eestis ka asjad kõvasti paremini pole. Kõik on võimalik ja kes teab, mis tulevik toob. Igastahes ei suhtu ma "klassi" enam nii kriitilise pilguga kui ma seda ennem tegin. Ehk oli osake minu kriitikast tekitatud ka inimesele omase soovi pärast. Eirata probleemi kui ma seda ise ei näe.
Minu MÕLEMAS klassis siiamaani pole ma näinud tõsist probleemi kooli vägivallaga. Eks ikka oli poiste omavahelist tõmblemist ja seda enamsti vaimselt, kuid mitte mingeid piire need siiski ei ületanud. Ja vanemaks saades vähenes ka see mis oli.
Ja muidugi võib mõni teist nüüd mõista kohut, et igasugune vägivald nii koolis kui ka mujal peaks olema meie silmis väär olenemata selle ulatusest ja suurusest (jah peaks olema ja vast on kah), kuid kui tõele näkku vaadata, siis peab ju tunnistama, et me ei ela ideaalses maailmas. Me küll püüdleme selles suunas, kuid oleme sihtmärgist KAUGEL KAUGEL KAUGEL. Kaugemal kui me ise endid arvame oelvat. Nii et koolivägivald eksisteerib ja kui lähtuda põhimõttest, et NII PALJU, KUI ON MAAILMAS INIMESI ON KA ERINEVAID ISIKSUSI, tundub mulle, et seda kaotada ei õnnestu ka kõige suurimate pingutustega. Tuleb leppida faktiga, et ta on ja ainus mis üle jääb on temaga VÕIDELDA. Võidelda sõda, mis lõppeb vaid siis, kui koolid kaovad. (ja koolide kaotamine ei ole lahendus. haridus on tähtis ja kooli poolt pakutavat ei suuda asendada koduõpe) Võitlema peame me kõik!!!

BY!
Sorry et ma kirjutada ei oska... aga mõte on iseenesest hea.