Oi. Pole siia ammu kirjutanud. Pmliselt ei mäleta ma ma teise blogi kasutajanime ega passwordi. Mu läpakas mäletab, ma ise... eih!!!
Üleüldse avastasin ma taas oma vanad postitused, mis on täitsa teistsugused sellest, mis ma praegu kirjutan. Mõni leiab, et ma elasin kunagi niiiii über põnevat elu - sellest ka erinevus. Mina ise leian, et ma olen häirivalt kasvanud ning sellega koos kaotanud igasuguse huumorimeele, mis mul kunagi olla võis. Võta näpust kellel nüüd õigus on.
Ülehomme on siis see suuuuuuuuuuuuuuuuuur päev. Minu kolm aastat kirjutamist ja kirjutamise nautimist leiab oma ametliku lõpu. Võibolla. Tegelikult... tulgu mis tuleb, mina jään ikkagi kirjutamist nautima. Nagu ma seda alti teinud olen.
Kui aus olla siis väike närv on ikka sees. On neid, kes arvavad, et ma olen hulluks minemas. Täna tulin välja ideega, et ma peaks homme hästi hästi palju ennast liigutama ja isegi sportima. Näiteks rulluisutama või rattaga sõitma. Väsitaks end ära, läheks varakult magama. Ärkaks normaasel ajal, sööks hommikuks putru. Viimane pidi hea olema eksami päeval. Panen oma koti liikslt tintekaid, pastakaid, salvakaid. Muretsen suuremates kogustes piparmündi täidisega šokolaadi, mingi hea gaasivaba joogi, mida liiga palju ei oleks, sest muidu võib asi halvasti lõppeda.... Panen juuksed korraliku patsi, et nad ette ei tuleks. Ja siis astun uksest välja, jõuan koolimajja, avastan, kas istun audikas või mul veab ja saan istuda klassis. Ah jah, peaks ÕSi saama.
Nägin üksöö unes, et kirjutasin LOOTUSE teemal. See oli hea teema. Sissejuhatus tuli päris põnev...
Olen praegu J juures. E on ka siin ja nad kaks õpivad matat. Ja mina hingan vabalt, sest minu jaoks on mata lõppenud. Jp. Kuigi....
Teisipäeval oli siis MRG 12mnendike titepäev. Esimesse tundi ma ei jõudnud, samas tli välja et see jäigi ära. Viimases Alliku tunnis mängisime ringmänge. Isegi allikul olid tutipatsid ja mingi imeik seljakott. Ja siis tuli mata. Mata, mata, mata. Meie viimane mata. Kus õpetaja osavalt kõigi titepäeva ära rikkus. Mitte et mõningad meist seda poleks ärateeninud.... Aga kohekindlasti mitte kõik ja mitte titepäeval ja mitte nii. Suht põrnitsesin teda oma tapva pilguga oma 45 minti. Ur! Järgmise tnni passisime niisama, siis viltisime kunstitunnis. Mina ja A tegime koos lille. Ehk siis tema oli materialiga varustaja, mina odavtööjõud. Aga lillekese sain endale. Kinkisin hiljem isegi edasi. Ja siis me sõime kartulit jhakklihakastet. Kõht sai jube kiiresti täis, aga niiiiii nämmu oli. Ah jah, koju saind autoga. Ei ole tihti kui Ale autot antakse, ta sellega kooli tuleb ja mind koju viitsib visata. Eriti titeriietes....
AGa kodus ma passida ei viitsinud. Päike paistis ja niiiii ilusat ilma polnud sajandeid olnud. Niii et õhtupolik kujunes põnevaks, veelgi põnevamas seltskonnas. Whuuuh. Vähemalt sain ma hakkama...
Aga kerli ja alllu tulid. ma ten pausi